Rita Nõmmela ja Mare Saag (Tartu Ülikool), 2011

Adenoididest

Ülevaade adenoididest on koostatud ajakirjas Eesti Arst 1995. aastal ilmunud artikli „Adenoidid ja farüngograafia“ põhjal, autorid Raivo Ani, Lembit Ahu, Marlit Veidi, Vahur Ristoja, Erich Kuus ja Mart Kull. Eesti Arst, 1995, 3, 2002 03.

Termin „adenoidid“ (adenoides) tähistab adenoidseid vohandeid e lümfoepiteelkoe
suurenemist ninaneelus e suurenenud neelumandlit.
Neelumandel areneb välja 7. lootekuu jooksul ja võib suureneda 5.–7. eluaastani, täites kogu ninaneeluvalendiku.
Seejärel,13.–14. eluaastaks, neelumandel järk-järgult taandareneb ja ninaneel avardub. Lümfoepiteelkoe vohandeid esineb harva ka täiskasvanutel, olles üheks HIV-nakkuse varaseks tunnuseks.

Adenoidid lapseeas väljenduvad suuhingamisega kompenseeritud ülemiste hingamisteede stenoosina, mida kas ei märgata üldse või mille tegelikku põhjust ei kahtlustata.

Adenoidide tüsistused väljenduvad mitmeti.
Mädatüsistuste korral annab antibakteriaalne ravi näilise, ajutise tulemuse, mistõttu
pahatihti piirdutakse sümptomaatilise raviga ja haiguse retsidiveerumist või krooniliseks muutumist seostatakse kas ravimi ebapiisava kasutusaja või bioloogilise
ebaefektiivsusega.
Sellest tuleneb ka adenoidide olemasolu alahindamine ning haigetele lastele
etiopatogeneetilise ravi määramata jätmine.
Tüsistumata adenoidid lapseeas väljenduvad järgmiste sümptomitena:
¤ suuhingamine;
¤ nohisemine;
¤ norskamine;
¤ nasaalne kõne.


Kõik need sümptomid avalduvad kliiniliselt varjatud kujul.
Suu minimaalne avatus 1–2 mm on täiesti piisav ülemiste hingamisteede stenoosi
kompenseerimiseks ja nohisemise kaotamiseks, kuid sellest ei piisa, et lapsevanem märkaks mittefüsioloogilist hingamist.
Nasaalne kõne on samuti varjatud, sest varases staadiumis avaldub see vaid üksikute häälikute väheses moondumises, millele hiljem, logopeedilise häire süvenemisel,
omistatakse vaid isikupärasuse tähendus.
Lapse norskamine kui haigusliku seisundi väljendus ning selle tingitus adenoididest ei ole samuti leidnud küllaldast tähelepanu ega arusaamist, mistõttu adenoidide
kindlakstegemine ka selle sümptomi põhjal on komplitseeritud.

Seega ei ole adenoidide sümptomid, samuti adenoidide lokaalsed tüsistused alati
aluseks laste suunamisel konsultatsioonile kõrva-nina-kurguarsti juurde.

Tüüpilisemaks adenoidide lokaalseks tüsistuseks on põletiku– adenoidiidi lisandumine, väljendudes lapseea kroonilise ja/või retsidiveeruva nohuna.
Pidev või sage nohu lapsel simuleerib külmetushaigust või viirusinfektsiooni. Kodus
räägitakse siis nõrga tervisega lapsest, mis tähendab lapse ilmajätmist kõigist
karastuslikest ning kehalistest harjutustest, mis võiksid ja peaksid tema vastupanuvõimet tõstma. See on periood, mil lähedased püüavad anda lapsele magusat süsivesikute-
rikast toitu, vaesestades sellega nii lapse dieeti kui ka isu, mille tagajärjel patoloogilised muutused aina süvenevad ning arsti nõuannet vajatakse enamasti muude elundite
põletikulist laadi tüsistuste tõttu.

Adenoidide tüsistused muudes elundites tekivad lapseeas obstrueeriva ja infektsioosse mehhanismi pikaajalise koostoimimise tagajärjel ja väljenduvad järgmiste
tervisehäiretena:
¤ keskkõrvahaigused;
¤ nina- ja ninakõrvalurgete haigused;
¤ alumiste hingamisteede haigused;
¤ näokolju muutused: kõrge kitsas suulagi, etteulatuvad ülemised lõikehambad;
¤ hambumusanomaalia, väike alalõug, lamenenud nina-huulevoldid, sissetõmbunud
ninatiivad;
¤ muud somaatilised ja vegetatiivsed häired;
¤ intellekti ja vaimse arengu pidurdumine: hüpoksia põhjustab öösel rahutut, häiritud und; päeval väsimust, apaatiat, loidust, tujukust, isutust, halba õppeedukust.

Et kõik eespool toodud tervisehäired lastel seostuvad adenoididega, on põhjuse varane avastamine koos järgneva diagnoosimise ja adenoidide eemaldamisega hädavajalik nii lapse tervise kui ka lapsevanemate normaalse tööhõive tagamiseks.